Üks kask meil kasvas õues

1. Üks kask meil kasvas õues,
just maja ukse ees.
Ta oli lapsepõlves,
mu armas seltsimees.
Ta andis vilu varju,
ta mahl mind kosutas,
ta kohin sagedasti,
mu südant jahutas,
ta mahl mind kosutas.

2. Kui suureks sain, siis pidin
ma kodunt lahkuma.
Ma tahtsin viimast korda
ta all veel istuda.
Ta lehed kohisesid,
kui lausuks salaja:
"jää, sõber, kodumaale,
siin rahu leiad sa."

3. Nüüd olles kodunt kaugel
ma mõnda vaeva näind.
Ja mõni kaunis lootus
on mulle tühja läind.
Ei kasekohin taha
mu meelest kaduda,
mul on kui kostaks kõrvu,
siin rahu leiad sa.